Olles ise terve elu maadelnud täielike anomaaliatega, tean, kui keeruline on selles kõiges olla – kuni saabub taipamine, miks see kõik nii oli. 🗝️ Veelgi täpsemalt: miks ma olen need katsumused ise endale valinud või millised valikud on mind sellesse ummikusse viinud. Mõnda asja on ülikeeruline endale tunnistada, enda kohta omaks võtta ja seejärel veel kõigile ja iseendale täielikult andestada. See on sügav ja pikk protsess. Andestamine, kus olukorrale või inimesele mõeldes ei teki enam ainsatki mõrudat mõttesähvatust. ⚡
Foto: Vivian Ainsalu
Vahel vaatlen elu ja neid sündmusi oma elus, kus pidevalt jään jälle pidama, toppama – justkui kõik seiskuks. Tegelikult liigub elu edasi, aga mina seiskun, sest hakkan kartma ja ennast elu eest peitma. Olen avastanud, et iga kord, kui selline seiskumine toimub, annab mõni kehaosa või organ endast valuga märku – koheselt! Kui ütlen endale midagi kriitilist, käib terav valu sähvatus ⚡ otse neerudesse või südamesse. See on nii valus – nagu keegi lööks täie jõuga alaselga või rindkeresse. Aga kes see lööb? Mina ise – oma mõtetega.
Aastaid enne, kui ma sellele tähelepanu pöörasin, olin kuskil mujal oma mõtetega ega märganudki sisekõnet, mida pidevalt enda sees vahutasin. Kui ma selle lõpuks endas avastasin, tundus esialgu, et mul on tõsiselt midagi viga – mõtlesin isegi, et mul võib olla skisofreenia. Seda diagnoosi ma siiski ei saanud, aga hakkasin endaga sihilikult rääkima, sest see negatiivne tegelane minu sees oli lakkamatult häälekas. 😵
Hakkasin uurima, 🔍 kes see ülimalt kriitiline ja viha täis tegelane minus on. Vestlused algasid alati väga kindlate süüdistustega: ma olen tühine, hädavares, loll, kole, saamatu, mind ei peakski üldse olemas olema… Kuulasin ta ära ja küsisin kindlameelselt edasi suunavaid küsimusi – miks ta nii ütleb? Ta parastas, naeris, alandas ja püüdis kõrvale põigelda, korrates ikka ja jälle samu vastuseid, mis mind maha tegid. Aga ma jätkasin kindlalt suunavate “MIKS” küsimuste esitamist muudkui edasi, kuni ta lõpuks jooksis iga kord ummikusse, nähvates: “Ah, mine sa ka pekki, sa oled oma ema/isa tütar ja seetõttu oled ka Sina selline.”
See kõik viis mind tagasi lapsepõlve, kus ma kuulsin selliseid sõnu enda suunal esimest korda – algul pereliikmetelt, hiljem koolis, tänaval, pidudel, tööl. Ükskõik, kuhu ma ka läksin, ikka leidus keegi, kes tuli mind naeruvääristama ja seltskonnast välja lükkama. 🤸♀️ Nii sai minust kiiresti laetud püss – alati pinges ja valmis igal sammul võimalikke ründajaid ennetama. Minu sarkastiline, valjuhäälne voorimehelik kõnepruuk andis sõnumi: “Ära lähene, ma olen ohtlik!” ⚡
Aga see kõik oli õpitud roll, keeruline mäng, sest ma ei teadnud sel hetkel, et lahendus ei peitu enda kaitsmises, vaid sügavamas hingetervenduses. Kõik need valulikud sündmused olid salvestunud sügavale alateadvusesse, kus nad elasid oma elu – kuniks ma otsustasin nendega silmitsi seista ja need lahendada. 🎯
Jah, siis saabub rahu. Pole enam kriitilisi sisekõnesid, pole enam vaenlasi teiste inimeste näol. Jah, inimesed teevad ja ütlevad omi asju, aga see ei puuduta enam Sind. See ei määra enam Sinu olemust ega rahu. Sa oled vaba. 🎈