Mõnikord kingib elu meile hetki, mis on nii haprad ja samas nii võimsad, et neid ei saa seletada ühegi loogika ega teadusega. Need on kohtumised, mis puudutavad hinge ja meenutavad, et armastus ei tunne piire – ei liiki, kuju ega suurust. Olen kogenud seda sidet hundi 🐺 sügava pilgu all ja ka karihiire 🐭 õrnas haardes, kui ta mu käest kinni hoidis. See on nähtamatu side, mis ühendab meid kõiki.
Mul on alati olnud eriline side loomadega. See side on nii siiras ja loomulik, et juba lapsena, kui koolist koju tulin, oli mul sabas terve rida kasse ja koeri. Mu pere küll pahandas, sest kõik need armsad karvapallid seadsid end meie garaaži elama. Miks just sinna? Sest ma ütlesin neile, et kui nad minuga koju tulevad, saan mina karistada – ja nad kuulasid mind. Nad jäidki garaaži pidama, justkui austades mu soovi. 😊
Üks lugu, mis on alati teisi paelunud, on minu kohtumine hundiga, 🐺 kui olin vaid kümneaastane. Läksin metsa ja kutsusin ta välja. Ja ta tuligi – imekaunis isane alfa, läikiva karva ja jõulise läbitungiva pilguga. Terve mets jäi justkui vaikseks, hoides hinge kinni, imetledes tema voolujoonelist liikumist. Ta jäi minust vaid mõne meetri kaugusele ja me olime seal koos mitmeid minuteid. Meie vahel toimus sügav vestlus – ma rääkisin temaga ja tema vastas mulle oma kohalolu, telepaatia ja pilguga, kuni lõpuks lahkus ta graatsiliselt tagasi metsa.
Selliseid hetki on mu elus palju. Kui olen metsas kooskõlas iseendaga, lendavad liblikad 🦋, kiilid ja linnud 🕊️ mu ümber, maanduvad mu kätele ning mõni jääbki sinna, hoides oma pisikeste varvastega mu sõrmest kinni.
Aga täna tahan jagada oma kõige värskemat kohtumist – seda, kuidas ma kohtasin karihiirt. 🐭
Foto: erakogu
See juhtus ühel rõskel õhtul metsarajal. Väike karihiir tiirutas segaduses ringiratast, veeretas end muudkui selili, värises ja nägi välja täiesti paanikas olevat. Nagu ikka, rääkisin temaga algul eemalt, kuid ta ütles mulle, et ta tahab lähedust. Nii ma kükitasin ja asetasin käe maha. Kohe liikus ta mu käe juurde – tõeliselt erakordne hetk, sest karihiired on muidu üliarglikud ja väldivad inimest igal võimalusel.
Ma aitasin teda tagasi püsti, aga muudkui keeras ennast uuesti selili. Lõpuks ütlesin talle, et ma ei soovi loodusesse sekkuda ja liigun edasi. Ta ei tahtnud seda, aga ma läksin… Kui hiljem sama teed tagasi tulin, oli ta ikka seal – samas abitus seisus. Ma kükitasin uuesti ja ta ronis kohe mu käele. Ta lihtsalt tahtis, et keegi hoiaks teda. Ta tahtis lähedust, tahtis armastust. Nii ma teda hoidsin, ja ta rahunes. Ta ei värisenud enam, ta ei rabelenud, vaid pikutas mu peos.
Foto: erakogu
Üks naine möödus ja ütles, et ta on ilmselt vana ja kohe suremas, et polevat midagi teha. Aga mina tundsin teisiti. Ma ei saanud teda lihtsalt maha panna, sest ta rääkis mulle muud – midagi, mida ainult mina tol hetkel mõistsin. Ma hakkasin koos temaga kõndima. Hoidsin teda oma peos soojas, teine käsi toetamas. Ma laulsin talle õrnalt, ja nii me koos liikusime. Mõtlesin, et kui ta sureb, saan ta keha jätta loodusesse, aga kuni ta on elus, annan talle just seda, mida ta palus – armastust. ❤️
Aga ta ei surnud. Ta ütles, et soovib tulla minuga koju kaasa.
Foto: erakogu
Kodus istusin temaga köögipõrandale. Viie minuti pärast muutus ta hoopis teiseks – aktiivseks ja uudishimulikuks. Tema rääbakas olek justkui haihtus. Ta jooksis mööda mu keha ringi, sibas hetkeks mööbli alla, kuid tuli ikka ja jälle tagasi, peatudes mu jalgade juures või ronis mu käele. Ühel pildil on isegi näha, kuidas ta hoiab oma tillukeste sõrmedega mu käest kinni – õrnalt, ent tugevalt. 🤍
Foto: erakogu
See kohtumine tuletas mulle jälle meelde, mida loomad mulle alati räägivad: et me oleme hingena üks. See teadmine on minuga sünnist saati. Just seetõttu ma ei alluta ühtegi looma, ei vangista, ei kasuta neid toiduks ega sunni nende tahet murdma. Vaid aitan neid, kui nad minu poole pöörduvad. Me oleme üks – ja loomad kingivad mulle oma usalduse, haavatavuse ja abi.
Jah, see on imeline kingitus, mida loomad ikka ja jälle meenutavad – et armastus ei vaja tõestust, vaid iseenda kohalolu. See on vaikne ühtne meloodia, mis hoiab meid ühenduses kõige elavaga. Hundist karihiireni – me oleme üks hing, üks süda, üks tee. ✨🙏🕊️🌟🤍✨🐺💫