2024 aasta suvel, vaid mõni nädal pärast Believe`i trükist tulekut, ilmus mulle unenäos uus tegelane – Bloom. ✨ See unenägu oli nii elav 🔥 ja emotsionaalne, et ärgates teadsin kohe: see saab olema uus romaan, uus algus.
Kõik unenäos sätendas ja kiirgas maagilisust. ✨ Vesi võbeles ja hingas, justkui oleks sellesse peidetud kogu universumi sädelev tähetolm. Bloom ise, kelle karakterit kogesin unenäos endana, oli tõeline maag – armastuse kehastus. Tema nahk helendas, ja kui ta oma vasaku käe tõstis, säras peopesa justkui Andromeeda tähevöö oleks sellesse tikitud. Ta liigutused panid looduse helendama, looma võlumetsalikku atmosfääri, kus isegi rannikukivid sädelesid kui meresügavustest toodud kalliskivid. Iga hingetõmme oli täis joovastavat ja maagilist õhku. See oli koht, kuhu oleks tahtnud jääda – visioon sellest, et milline elu on võimalik ka siin planeedil. 🌍
Ärkasin selles õnnistavas tundes ja teadsin, et uus täht on sündinud. 💥 Alguses mõtlesin, et las see idee olla – tegelen sellega hiljem, sest värske kirjaniku, kirjastaja ja paljude teiste rollide kõrvalt polnud lihtsalt mahti uut lugu kohe kirjutama hakata. Kuid nädal hiljem, kui haarasin õhtul pliiatsi 🎨, ilmus ta paberile joonistusena. Paari nädala pärast kirjutasin esimesed laused, sest ta tuletas ennast järjepidevalt meelde. See oli nagu maamärk – teadmine, et lugu on hakanud oma rada käima.
Kõike oli palju ja kõik oli nii uus. Samal ajal vajas meie kolmeaastane aktivist ööpäevas 12–14 tundi tähelepanu ning sattusin ka pahatahtlikkuse küüsi. Ma ei soovinud olla nähtaval, sest sellel hetkel ei tulnud ma sellega lihtsalt toime. Nii sukeldusin hoopis Believe´i ingliskeelsesse tõlkimisse, kuid Bloom andis endast pidevalt märku. Vahepeal kirjutasin ka teda.
Foto: erakogu
Niisiis, Bloomi projekt algas suvel, kuid intensiivsemalt hakkasin kirjutama novembris-detsembris, andes endale alguses palju vabu päevi, sest vahepeal olin väga kurnatud. Viimastel kuudel jäi kirjutamise vabu päevi aina vähemaks ning päevad kujunesid 10–14 tunni pikkuseks kirjutamise maratoniks. 🏃 Nagu ka Believe`i puhul, voolas tekst sujuvalt – sõrmedel oli vahepeal raske tempoga sammu pidada. Tihti istusin läpakas süles voodis või diivanil, kuni avastasin, et on hilisõhtu või öö ja aeg magama minna. Neil päevil sõin ja jõin minimaalselt, sest see ei tulnud meeldegi – aeg lendas ja tekst voolas. See periood oli intensiivne ja väljakutsuv, kuid samas erakordselt rahuldustpakkuv. Isegi kui mul olid muud kohustused, ei suutnud ma kirjutamist lõpetada, sest Bloom kutsus mind.
Illustratsioonid Bloomis – viimasel minutil või ideaalne ajastus? 💥
Lisaks esikaane illustratsioonile on raamatus veel kaks minu pliiatsijoonistust 🎨 – sümboliks sellele, et isegi kui me pole varem midagi teinud, siis kui otsustame proovida ja tunneme rõõmu tegevusest, võib iga ettevõtmine õnnestuda. Esimese peatüki joonistus valmis suvel – esmakordselt joonistasin meest, kelle juurde lisandus kaunis neid. See joonistus paelus mind nii väga, et kaalusin selle panemist kaanele ja raamatu pealkirjaks “Bloom ja River”. Kuid Bloomi pilt paelus mind veelgi rohkem – ta oli tõeline kaanetüdruk. 🌟
Ühel õhtupimeduses istudes tundsin, et kui panen teise joonistuse raamatusse, siis oleks vaja veel vähemalt ühte – muidu tunduks liiga vähe. Võtsin pliiatsid ja proovisin midagi täiesti uut – joonistada suudlevat paari, Bloom ja River, rõõmsalt džungli külluses. Kolmas joonistus valmis praktiliselt viimasel minutil, sellel samal ööl, kui raamat sai valmis kirjutatud.
Kuigi seekord tundsin end palju rahulikuma ja enesekindlamana, sest teadsin, mida tuleb teha, et raamat poelettidele jõuaks. Valmistasin mõningaid asju varem ette ning püüdsin mitte liigset kontrolli haarata, kuid kujunes nii, nagu kujunes… Lõpusirgel tundus korduvalt, et kõik on lootusetult kaoses 🌪️ ja ma ei tea, mida edasi teha. Ometi – lahendused on alati olemas, isegi kõige metsikuma kaose keskel. Ja nii sai Bloom valmis. Tema lugu hoidis mind edasi liikumas, kuni ta oli maailmale kingitud. 🎁