Vastus on tegelikult väga lihtne – ma ei soovi selles “prügienergias” pikalt viibida. See hakkab rusuvalt mõjuma… ja kipub päriselus realiseeruma. 👀
Näiteks – kui kirjutasin Believe’is tagaajavatest helikopteritest, läksin pärast kirjutamist metsa jalutama, et ennast maandada… ja mis juhtus? Pea kohal hakkas tiirutama kopterite gäng, müristasid seal mitu tiiru. 😅 Aitäh, aga ei!
Kui kirjutasin poisikesest Ottisest, ilmus justkui eikuskilt appi väike poiss nimega Otto – tõeline kullatükk ja suur abiline. 👦
Kui kirjutasin karulaugupestost, astusin järgmisel jalutuskäigul otse karulauguväljale.
Ja neid lugusid on veel ja veel.
Seepärast ma rasked teemad jätan napiks – sest juba tunnen, kuidas süžee hakkab ennast elus päriselt looma. Meil kõigil on omad kingitused, 🎁 mis äratavad asju ellu – ja minu oma on nähtavasti just selline.
Foto: Aura Alas
Olen otsustanud kirjutada sellest, mis tuleb otse südamest, mis paneb maailma särama ja südamed õitsema.🌸
Jah, puudutan ka raskeid teemasid – sest elu ei ole ainult roosamanna. Aga ma usun, et ka keerulistes hetkedes võib olla kerge ja helge lahendus, kui me suudame jääda oma südameväesse. ❤️
Isegi kui meid varitseb täielik hädaoht – siis just oma südamekeskmes olles leiame tee välja.
Kust ma seda tean? Oh, mul on terve seljakotitäis lugusid, kus keegi halva kavatsusega mõtles viimasel hetkel ümber.
Nii et armsad sõbrad – soojust, armastust ja meelekindlust põue.
Sellega saab kõigest läbi. 💛