Kas inimene ja loom on tõesti nii erinevad, nagu meid on õpetatud uskuma? Minu jaoks mitte. Lapsest saadik olen tundnud, et pole vahet, kas keegi kõnnib kahel jalal 🚶 või neljal 🐘, kas ta laulab puu otsas 🐦 või silkab rohu sees 🐛. See pole hiljem õpitud maailmavaade, vaid teadmine ja tunne, millega olen siia ilma sündinud.
Kasvasin keskkonnas, kus loom oli pigem omand kui iseseisev hing, mistõttu polnud mul kuigi palju võimalusi oma tunnetust jagada. Kui rääkisin, et tunnen loomadega teistsugust sidet, naerdi 😁 mu üle. Kui loomad minu juuresolekul hakkasid käituma teisiti – mitte hirmu või alistumisega, vaid usalduse ja uudishimuga –, tundus see mõnele lausa ohuna. ⚡ Justkui oleks ohtlik, kui laguneks arusaam, et loom on vaid ressurss. Aga miski polnud valesti. Lihtsalt mõni asi ei mahu vanadesse raamidesse. 🖼️
Pilt: Eve Narõžnaja, pliiatsijoonistus.
See joonistus on üks paljudest, mis peegeldab minu sisemist tunnetust – inimest ja looma ühes 🧚. Sel korral on see poolinimene, poolsiil. 🦔 Siil võib olla okkaline, kuid see ei tähenda, et ta oleks ohtlik. Me võime olla lühikeste juustega tüdrukud, kuid see ei tähenda, et meis poleks ilu. Me võime erineda teistest, aga just see teebki meist kingituse maailmale.
Seened 🍄 piltidel on mulle väga südamelähedased. Ma armastan metsa ja seenel käimist – nende leidmise rõõmu, looduse tasakaalu, kõike seda, mis on nii ehe ja päris. Oma loomingu sütitamiseks ei kasuta ma meelemürke, vaid ainult iseenda puhast tunnet ja sisemist maailma – nii söön ka ainult söögiseeni. 😊
Kui miski kõnetab Sind sügavalt, siis pole mõtet lasta hirmul või teiste arvamusel seda summutada. Me ei pea uskuma lugusid, mis meid piiravad. Just see, mis meis kõige ehedamalt olemas on, mida teised ei pruugi üldse mõista, ongi see, mis meid vabastab. Ja kui me julgeme seda kuulata, avanevad meile maailmad, millest teised pole osanud unistadagi, aga Sinu jaoks on see paradiis. 🏝️